Toomas Armulik, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi Kalanduse teabekeskuse juhataja
Eestis kala jagub. Ometi sööme seda vähem, kui võiksime.
See võib tunduda mereriigi puhul kummaline. Meil on pikk rannajoon, suured siseveekogud ning mitmekesine kalandussektor, kuhu kuuluvad nii mere- ja sisevete kalapüük, kaugpüük, kalakasvatus kui ka kala töötlemine. Kala sööb valdav osa Eesti inimestest, kuid meie kalatarbimine jääb endiselt alla Euroopa keskmise. Seega pole küsimus niivõrd selles, kuidas veenda kala mitte söövat rahvast seda maitsma, vaid kuidas saada kala sagedamini inimese igapäevasele toidulauale.
Olen kalanduses töötanud piisavalt kaua, et teada, et seda küsimust ei lahenda lihtsalt soovitus „söö rohkem kala.“ Inimene võib väga hästi teada, et kala on tervislik, kuid poes teeb ta oma valiku hinna, maitse, harjumuse, kättesaadavuse ja valmistamise lihtsuse järgi. Kui tahame kalatarbimist päriselt suurendada, tuleb vaadata tervikpilti.
Lõhe populaarsusest tasub õppida
Hea näide on lõhe, mida Eesti inimesed armastavad. Selle populaarsust ei seleta ainult maitse. Lõhe on tarbijale tuttav, aastaringselt kättesaadav ning enamasti müügil sellisel kujul, et selle saab filee kujul külmletist ostes või pakendist võttes otse pannile või ahju tõsta. See sobib tänapäeva inimese elustiiliga, kus terve kala rookimiseks ja ettevalmistamiseks napib sageli nii aega, oskusi kui ka sobivaid tingimusi.
Eesti kalandus on palju mitmekesisem kui üks või kaks meile tuttavat kalaliiki. Meie vetest püütakse suurtes kogustes kilu ja räime, ranniku- ja sisevete püük annab mitmeid teisi liike ning oma osa on ka Eestis kasvatatud kalal. Osa toodangust tarbitakse siin, osa väärindatakse ning suur osa leiab turu välismaal. Ekspordil on Eesti kalanduses oluline roll ning koduturg ja välisturud ei pea omavahel võistlema. Küsimus on selles, kuidas kasvatada kohaliku kala väärtust ja võimalusi ka Eesti inimese toidulaual.
Üks kalatarbimist mõjutav tegur on hind ning loomulikult mõjutab pere rahaline olukord seda, mida toidukorvi pannakse. Kala ei konkureeri poes ainult teise kalaga, vaid ka kana, hakkliha ja kõige muuga, millest saab kiiresti ja lihtsalt perele õhtusöögi valmistada. Seetõttu pole küsimus ainult kala kilohinnas, vaid ka selles, kui tuttav, mugav ja lihtne valik see inimese jaoks on.
Suurem kalatarbimine ei pea tähendama lihtsalt seda, että eestimaalane hakkab senisest rohkem lõhet ostma. Meil on kilu, räim, ahven, koha, latikas, haug, meritint, lest, säinas ja mitmed teised kalad, millel võiks meie igapäevases toidus olla praegusest suurem koht.
Kohalik kala peab sobima tänapäeva inimese ellu
Selleks peab kala jõudma inimeseni kujul, mis sobib tema tänase eluga. Tarbimisharjumused on muutunud ning üha rohkem hinnatakse tooteid, mille valmistamine ei nõua palju aega ega eeltööd. Eesti kalavalik on tegelikult märksa laiem kui see, mis kõige sagedamini meie ostukorvi jõuab. Lisaks kõigile tuntud kilule ja räimele on meil ligi kakskümmend liiki kohalikke mere- ja järvekalau, mida võiks otse kalurilt või väiksematest kalapoodidest,-turgudelt otsida.
Igal kalal on oma tugevused ja ka põhjused, miks see tarbijani kergemini või raskemini jõuab. Latika ja säina puhul võib takistuseks olla luude rohkus mõne teise kala puhul vähene tuntus, hooajalisus või see, et inimene lihtsalt ei tea, mida sellest valmistada. Siin on oluline roll nii tootearendusel kui ka sellel, millisel kujul kala müügile jõuab. Kui hakklihast või kanafileest oskab inimene kiiresti õhtusöögi välja mõelda, peab ka kala muutuma sama lihtsaks ja loomulikuks valikuks. Tarbijalt ei saa eeldada, et ta muudab oma harjumusi ainult sellepärast, et kala on kohalik. Kohalik kala peab olema ka maitsev, kättesaadav ja lihtne valmistada.
See ei tähenda, et kõik kalad peaksid jõudma müügile filee või valmistootena. Värskel ja külmutatud kalal, konservidel, fileedel ning erinevatel kalatoodetel on kõigil oma koht. Mida mitmekesisemalt oskame oma kala väärindada ja pakkuda, seda rohkem on võimalusi, et inimene leiab nende seast midagi, mis sobib tema maitse, rahakoti ja igapäevase eluga.
Noorte harjumused määravad kala tuleviku
Hiljutise uuringu järgi sööb 18–29-aastastest kala vähemalt kord nädalas 42 protsenti, üle 65-aastastest aga 70 protsenti. Samas on just noorte seas kõige kõrgem nende inimeste osakaal, kes ütlevad, et nad ei söö üldse kala. See vahe ei räägi ainult tänasest toidulauast, vaid sellest, milline koht on kalal meie toidukultuuris paarikümne aasta pärast.
Toiduharjumused ei teki iseenesest. Kui kala ei kuulu noore inimese tavapärasesse toiduvalikusse ning ta ei õpi seda tundma ega valmistama, on hiljem keerulisem eeldada, et sellest saab tema pere igapäevane toit. Seepärast ei piisa sellest, et kala on kusagil meres, järves või poeletil olemas. See peab olema inimesele tuttav, kättesaadav ja lihtne kasutada ning sobima tema tänasesse ellu.
Eesti on kalandusriik ja võiks olla palju rohkem ka kala sööv riik. Selleks peab kala jõudma inimesele lähemale mitte ainult kilomeetrites, vaid ka hinnas, harjumustes, oskustes ja kasutusmugavuses. Sest lõpuks ei näita meie suhet kalaga mitte see, kui palju kala meie vetes ujub või sadamates lossitakse, vaid see, kui loomulik koht on kalal meie igapäevasel toidulaual.